Reality show - farmlife

16.11.2010

Lõpuks siis saime ka netti. Tuli välja, et olime üritanud päevi valesse WIFI võrkku ennast ühendada. Ise olime veel närvis ka oma enda lolluse pärast. Õiget võrku näitab ainult omanike maja läheduses. Nalja kui palju. Eile kui esimest korda võrkku sain tegin kiiresti kõik tarvilised toimingud ja püüdsin siis blogisse pilte üles riputada kuid WIFI näitas ainult 1 pulka levi ja seega ka piltide laadimine ebaõnnestus. Pole midagi proovime uuesti, proovin uuest pilte ka eelmise postituse alla laadida. Vaadake üle, kui huvitab.

Nüüd siis Korsika eluolust.

Elame maakohas, kus kauplus asub 8km kaugusel. Kauplusesse saame ainult siis kui suudame mõne kohaliku prantslase ( tavaliselt on see meie majakeste üürija ) pehmeks rääkida, et too oma autot laenaks. Õnnestub see kaks korda nädalas. Kogume rahad kokku ja ostame terve nädala kraami supremarketist.

Loodus on siin kaunis. Praegu kõik roheline ja lilled õitsevad. Keskpäeval ajame jakid seljast maha ja oleme lühikeste varrukatega. Maja lähedal vuliseb mägioja ning eemalt karjamaalt kostub lammaste määgimine. Kuna praegu on siin nn. hilissügis siis metsad on seeni täis. Tänagi käisin metsas sirmikuid korjamas ja tegin seene snitslit. Oleme paar õhtut grillinud õues. Ühesõnaga naudin seda, et siin ei ole seda ollust, mis Eestis tavaliselt selle ajal taevast alla sajab.



On ju teada, et kui palju inimesi elavad pead jalad koos siis mingil hetkel on konfliktid vältimatud. Kuigi elame ainult viiekesi ( mina, Epp, Vivien, Manon ja Jaan ) tekkis meilgi vastasseis lõuna ajal kui Epp ja Jaan ei jaksanud oodata, et söök valmis saab ja tegid omale eraldi lõunasööki siis prantslaste pähe see ei mahtunud. Seni oleme koguaeg nagu üks suur pere ühiselt lauataha istunud. Nüüd aga sõid kaks tükki meist eraldi ja Vivien lendas Epule peale, et see olevat äärmiselt matslik ja egoistlik temast teha sööki ainult kahele. Nojah. Natuke aega olime kõik pinges kuid kui olin metsast seenelt tagasi jõudnud oli asi juba maha rahunenud ja nägin Eppu koos prantsalstega sõbralikult suitsu kõhvimas.

Klementiini istandused asuvad meie elukohast 10 km raadiuses. Alguses töötasime suhteliselt elukoha läheduses kuid siis said seal puud puhtaks ja viimane kord läksime jala tööle kuskil 4 km. Ja kuna siin on mägine maastik siis ei ole see teekond sugugi lihtne. Puud õnneks väga kõrged ei ole – vahest peavad mehed puu otsa ronima aga tavaliselt ulatume siiski kergesti klementiine noppima. Noppimine on samuti lihtsaks tehtud kääride näol. Nii, et töö näeb välja kõrvalt nagu puu pügamine. Siiani on olnud lebotamis päevi siiski rohkem kui tööpäevi.Tavaliselt olen veetnud need ümbruskonnas ringi uidates. Ilusad vaated ümberringi.